jan.19

Irina Belobrovtseva- Jossif Brodski luulest

Eelkõige Brodski luulest, aga ka luulest endast üldisemalt rääkiv ööülikool on huvitav kuulamine kõigile, keda huvitab luule. Lihtsalt väike soovitus!

https://vikerraadio.err.ee/892530/ooulikool-irina-belobrovtseva-jossif-brodski-luulest

Analüütiline, intuitiivne, ilmutuslik- luule erineb teistest kirjanduavormidest seetõttu, et kasutab korraga kõiki kolme.

Seda kord katsetanud inimene ei saa sellest loobuda, ta satub sellest sõltuvusse. Inimest, kel on tekkinud sõltuvus sõnast, kutsutaksegi poeediks.

Luuletades pole võimalik teada luuletuse lõppu.

Advertisements
Standard
jan.19

Kui kõik räägivad päikesest, siis mina tahaks rääkida lumest

Juhan Liiv iseloomustab oma luuletustes lund püha ja vaiksena. Paljud ta luuletused on just talvest või lumest ja talvega tunneb ta suuremat ning sügavamat lähedust kui mis tahes muu aastaajaga. Kuna hetkel loen just Juhan Liivi luuletusi ja olen nende lummuses, siis oli hea siit mingit näidet lume kohta tuua.

Jah, see postitus ongi pühendatud lumele. Luban, et midagi pikka siit ei tule, sest kes see ikka viitsiks lugeda pikka ood lumele. Aga midagi selles lumes on mis vajab kirja panemist, sest miks muidu suured luuletajad sellest kirjutavad.

Tihti me ei mõtle asjadele, mis nii iseeneset mõistetavatena, iga aastastena või isegi tüütutena meie ümber on. Ilma lumeta oleks talv ainult üks kõle, hall ja sombune aastaaeg, kus poleks midagi ilusat. Valge lumi toob aga püha tunde, vaikust, et leida rohkem aega mõtisklusteks või igapäeva mürast välja lülitumiseks. Lumes on midagi püha. Ka mina tunnen lumes ja talves seda lähedust. Ja seda enam, et Arktikas sulab jää, peaksime me ühe ilusa valge talvehommiku eest tänulikud olema, sest kes see teab, milline näeb talvehommik välja paarikümne aasta eest.

Viimaks mõte ühest pühapäeva hommikust- talv ilma lumeta on nagu Eestimaa ilma musta leivata.

Lumi on talve hing

ja talve hingus

ja talve hingamine.

20.1.19

Standard
jan.19

Sorisin ükspäev oma märkmikus…

ja avastasin enda vanu luuletusi. Esimene äsja luule enda jaoks avastanud Isya luuletus oli aastast 2015 ehk põhikooli lõpu aegu. Oma luulepisikule pean tänulik olema Doris Karevale ja juhuslikult raamatupoes kättejäänud ” Olematuse aiale”. Kuigi see esimene luuletus on mulle tähtsa tähendusega, ei pea ma seda teistele piisavalt huvitavaks, et avalikkusega jagada. Jagan teiega valikut nendest luuletustest, mis tundusid jagamiskõlblikud ja midagi ka teile andvat ( või noh, loodan vähemalt, et suudan midagi anda).

/

/

Kirjutan harilikuga

Sest kardan

Et sõnad pole piisavalt head.

Mõeldes,

Et kunagi muudan neid veel,

Aga tegelikkuses

Kustuvad need

Aja liiva

Mu mälestusteks.

Äkki sellepärast mind keegi ei kuulegi?

Keegi ei viitsi pingutada,

Et

Kaotsiläinud sõnu lugeda.

Subtiitrid oleksid ju lihtsamad millega samastuda.

Võiksin käia ringi

Nagu Google translate,

Et ma poleks enam arusaamatu.

Aga mu kanalilaine on teine,

Keel murdega.

Olen kui sosin tormituules.

/

/

Monument su tugevusele

Saab püstitatud

Võiduväljakule

Ja pärjatud sinu enda

Rõõmu hõisetega.

Vaenlane on tagalas.

Teda ei ole enam.

Tema ainsaks rõõmuks

Jäi kaotus.

/

/

Paremat kohta

Otsib hing.

Ei anna rahu, et mujal on rohelisem.

Sirutad

Et siis leida see,

Oma õnne päike.

Jõudnud teisele poole

Avastad,

Et ka sinu õuel

Peidus oli ristikhein.

Pettusena paistis teise päike.

/

/

Sinu naer mulle haiget teeb,

Sest minuga ei naernud sa nii.

Kustutasid me hetked,

Nagu poleks neid olnudki.

Küsimused,

Mis jätsid mu sisse,

Soolaseks tegid tunde,

Nii lihtne

Oli jätta mind tänavale,

Kas siis ennegi olin su jaoks võimalus, mida kasutada?

Kas siis polnudki ma su kodu?

Välispoliitikat ajada on raske, kui

Naaberriigiks oled sina.

Pealtnäha pole midagi,

Aga mina ju tunnen,

Tunnen miskit on kadunud,

Miskit on katki.

Kas siis miski ei loe?

/

/

Olin tühi kui ahi

Seest hõõguvad söed,

Keegi unustas kütmata

Armastusega,

Jättis jahtuma kesk talve.

Tea, mul pole vaja

Puuküürnike, kes

Tulevad ja lähevad,

Tarbivad ja kaovad,

Kuid jätavad jälje.

Kuid homne päev on see mis loeb,

Usun, et paremat mustrit koob,

Nagu villast mis hästi pöetud.

Äkki siis ma ei tule

Rõske kehaga,

Vaid köen, nii et kõigil on põues soe.

/

/

Me vajame armastus,

Kas kuuled!?

Räägime, karjume,

Meeleheitlikult valutame südant.

Me vajame armastust!

Näen tänavatel inimesi,

Nad kõik on justkui

Kõndivad

Katkised

Tühjaks jooksnud südamed.

Me vajame armastust.

Soojust, puudutust,

Kallistust,

Märkamist.

Me vajame armastust.

/

/

Ilus mõte läks lendu

Ja jäi teostamata.

Nagu armastus,

Mida me ei pidanud vajalikuks.

Kuni hetkeni,

Kui võimalus läks käest.

Ja nii möödapääsmatult kiirelt

Libiseb käest

Nagu liiv.

/

/

Minus tekib mõte,

Et kannatused on enamat, kui õppetunnid.

Neis on jõud, mis liigutab inimesi.

Kannatused,

Kui loomisvalud.

Hea sünniks.

/

/

Kui mul sõbraks pole kellegi õlgu,

Siis read saavad

Minu õlgadeks,

Mille najal nutta.

Ja paberi paitus sõbraks,

Kes mõistab.

Mõistab õnne ja õnnetust,

On olemas igal ajal.

Ja meenutades nii hakkab kergem,

Et ma polegi üksi.

Read aitavad.

Standard
november ‘18

Sosista

Veel valjemini

Nuta

Nii et kõik valu saab välja

Või jaluta mereni ja tagasi

Kuni kõik saab selgeks.

Kuni on võetud su valu

Ja sa ei pea enam sihitult kondama.

Liivale ja lainele

Sosista.

Vaikuses leiad jõu.

14.11

Standard