october’18

Lendas üle käopesa

Eili Neuhaus: „Inimese hing ihkab vabadust ja lendutõusmist. Kuid vabadus tähendab ka vastutust. Rohkem kui kunagi varem tuleb meil otsida kurjuse tagant headust, pimeduse tagant valgust, hukkamõistu asemel armastust.”

Üks oktoobrikuu õhtu sai täidetud imelise teatrielamusega, mille algus ulatub augustis Rakveres toimunud luuleõhtule. Just sellel luuleõhtul otsustasimegi Katariinaga, et peab Rakvere teatrisse minema (sest me kumbki ei olnud seal varem käinud) ja vaatama etendust, kus mängiks Üllar Saaremäe. Nii me selle etenduseni jõudsimegi. Ja mul on siiralt hea meel et me just Käopesa etenduseni jõudsime, sest lisaks peaosatäitjale oli suurepärane ka etenduse sisu. Ning väga andekalt oli lahendatud ka etenduse kava, millel oli oma praktiline väärtus. Tavaline WC paber oli saanud kultuurse väärtuse, kui nii võiks öelda, sest kava oli nimelt just WC paberi ümber keritud.

Kuigi tegu oli Rakvere teatri etendusega, siis seekord käisime seda vaatamas Paides, mis oli omaette seiklus. Ülitore oli tagasisõit Tallinna, sest saime juhuslikult tagasi tädipoja bändikaaslastega kes andsid sõidu lõppedes meile ka oma plaadi ( Laura Junson & the Jeth). Plaat oli muideks väga mõnus ja sõidu aeg hariti meid igakülgselt muusika vallas, sest mida muud sa muuskikutega ühes autos sõites ikka oodaksidki. Aga tagasi etenduse juurde… Etenduse lõppedes tõusis kogu saal kohe püsti ja plaksutati käed valusaks, mis minu kogemustes oli esmakordne, kuigi püsti on tõustud varemgi.

Rakvere teatri etendus rääkis loo ühest Ameerika hullumajast 60ndatel. Hullud seal sees olid ühiskonnas haigeteks tunnistatud, neid peeti ebanormaalseteks ja neid tuli parandada vastavatele normidele. Ebanormaalsus on taunitud ja ei sobi normaalsesse ühiskonda. Lähemalt anti tausta ainult paari tegelase loost, kuid nad kõik olid raviasutuses vabatahtlikult. Ikka selleks, et end normaalseks ravida; et ühiskonda sobituda. Uue tuule tõi sinna uus patsient, Randle McMurphy, keda mängis Saaremäe. Talle ei meeldi seal valitsev kord, ta nõudis rohkem õigusi oma kaaslastele ja kaaspatsientidele, ta pidas hullumaja reegleid mõtetuteks ning ta pöörab kõik senise peapeale. Tema kaaspatsiendid on nõustunud sellega, et nad on hullud ja nõrgad, usaldades enda täielikult õde Ratchedi kätte ja lastes endaga teha kõike, mida to vajalikuks peab. Sest see kõik peaks neid ravima. Nad on veendudnud, et nad on kõlbmatud selle ühiskonna jaoks, et nad on pettumuste valmistajad ja ei midagi muud kui jänesed selles karmis maailmas. McMurphy ütleb aga oma kaaslastele, et nad elaksid oma elu, vähemalt prooviksid, ega laseks endaga nii käituda. Ta astub visasse võitlusesse õde Rachediga ning ei anna kordagi alla. Ei elektrišokk ega operatsioon ei kõiguta tema veendumusi. Tõsi, viimane saab talle siiski saatuslikuks, kuid eks iga võitlus nõuab oma ohvreid. Siin tuli ohverdada elu.

Hullumaja oli nagu süsteem, seda võiks võrrelda riigi või valitsusega. Süsteem otsustab, mis on õige ja mis mitte. Süsteem tahab kõiki kontrollida, tahab, et kõik toimuks nende seaduste järgi, tahab, et tema kontrollida oleks kogu su aeg, mõtted ja elukorraldus. See süsteem kohtleb karmilt neid, kes teistsugused on. Neid on vaja ümber häälestada nagu masinaid, et nad korralkult töötaksid. Ja neid tuleb kutsuda hulludeks. See on nagu hundi ja jänese mäng, kus koht on ainult tugevatele.

Hullumaja patsiente koheldakse nagu poolearulisi, kuigi nad on sama tavalised inimesed nagu sina ja mina. Neid peetakse hulluks ainult ühiskonna tõttu, mis neile pidevalt sosistab, et nad on jänesed. Kui nad ei laseks oma pähe tulla neil mõtetel, mis neid maha teeb, kui nad julgeks proovida olla hundid ja elada, siis oleks nende elu teistsugune. Aga see nõuab julgust ja vastutust.

McMurphy tahab oma kaaslastest kasvatada hunte. Ta tahab neile näidata, et ka hundi nahas võib olla jänes ja et see süsteem pole sugugi nii kõigutamatu, kui pealtvaadates tundub.

Lõppvaatuses lasevad indiaanlane ja surnud McMurphy hullumajast jalga. Surnud McMurphyt aitab hullumajas välja muidugi indiaanlane. Indiaanlast peeti tummaks ja kurdiks, ta rääkis etenduse vahele katkendeid süsteemist, mida ta pealt näeb. Ta isa oli olnud indiaanipealik, kes oli sunnitud oma maa ära andma. Kurt-tummus oli olnud tema maskeeringuks, see tegi ta nähtamatuks, mis aitas tal kõike näha. McMurphy sai sellest aru ning nende sõbrunemise tipphetkeks sai “Lendas üle käopesa” mäng, mida nad mõlemad teadsid. Vabadus elada, lennata nagu lind- see innustas neid.

Niisiis, lõpus lasevad nad jalga. McMurphy ette langeb suur unenäopüüdja, mis on tuntud indiaani kultuurist kui heade unenägude läbilaskja ja halbade kinnipüüdja. Õde Ratched ronib unenäopüüdja peale ja sellega oligi etendus lõppenud. Nagu Ratched oleks halb kinnipüütud unenägu ja indiaanlane kehastunud unenäopuudjaks, kes valvab oma sõbra und, et temani lasta ainult head.

Me oleme hullud ja haiged ainult siis, kui me laseme seda endale öelda. Tuleb elada ja vähemalt proovida. Äkki hull ei olegi hull, vaid tugev, tugevam kui kõik teised ja normaalsem kui kõik normaalsed inimesed kokku? Lõppeks, kui suur on lendamise hind?

Advertisements
Standard
october’18

Kuhu kadus mu aeg?

Kahetsus.

Need ütlemata kallistused

Ja mõtlemata sähvatused.

Olemata vaimuüllitised

Ja käimata võimalused.

Saatused

Iga päev keegi elab oma vigu.

Ja vigadest ei õpita.

Pistsin taskusse elu õpetusi

Selle asemel

Et neid nööbina kuuele õmmelda.

Selle asemel

Et mõista elu loogikat

Või ebaloogikat.

Elu

Tahab sulle öelda et

Elu on elamiseks

Võitlemiseks ja pingutamiseks

Ja peatumiseks ja nautimiseks

Ja nutmiseks ja kasvamiseks

Ja naermiseks ja möllamiseks.

Hetkes olemiseks.

Sest mis on praegu

Pole enam varsti.

Tänasega on öeldud homne

Ja seda tagasi võtta ei saa.

9.9.18

Standard
october’18, Uncategorized

Kusama: Lõpmatus

Moekino raames näidati kinos Sõprus filmi Yayoi Kusamast “Kusama: Lõpmatus”. Teadsin kohe, et tahan seda filmi vaatama minna, sest ta on nii põnev naine. Ja mul on hea meel, et ma seda vaatamas käisin, sest sain tema elust palju rohkem teada. Olin Kusamast teadlik ka ennem, kuid see film aitas mul temast ning tema kunstist rohkem aru saada ning nüüd vaatan ma tema loomingut hoopis uue pilguga. Miks, sa küsid?

Kusamal oli raske lapsepõlv, kus tema kirge kunsti vastu ei soositud üldse. Seega pidi Kusama oma kunstiteed alustama täiesti iseseisvalt ning loobuma vanemate toetusest täielikult, sest keeldus nende poolt tehtud valikutest. Ning sellele lisaks läks ta end tõestama New Yorki, kus tol ajal valitsesid täielikult valged mehed ning naistel oli raske kunstimaailmas läbi lüüa, eriti veel Aasiast pärit naisel. Kusamal oli sellest hoolimata tugev tahe ja teadmine, et temast saab ühel päeval kuulus kunstnik ning ta hakkas selle nimel tööd tegema. Tal olid alguses rasked tingimused elamiseks, palju vaeva et end maksma panna ja nähtavaks teha, palju tagasilööke ja raskeid hetki, kui murduda, aga ka õnnestumisi, kuid ta ei andnud alla. Ta ütles selles filmis ühe väga hea ja tabava lause, mis ütleb ära kõik – aga siis ma kogusin oma mõtted kokku ja tõusin püsti. Ja rohkem sõnu polegi minu meelest vaja, see ütleb ära kogu tema suhtumise. Ja sellist suhtumist peaksime me kõik rakendama ja meeles pidama, kui meil on rasked hetked. Sest kui palju raskematest asjadest on tema läbi läinud ja tahtnud alla anda, aga ta on ikka siin. Ja nüüd, kui ta on 90 aastane, müüvad ta maalid miljoneid ja ta saab elada elu, millest ta on unistanud ja mille nimel aastaid vaeva näinud. Ta pidi oma edu kaua ootama ja see ei olnud kerge, aga ta jõudis selle ära oodata. Tal oli kannatust.

Just need kannatused ja elu raskused ongi tema teosed teinud eriliseks ja andnud neile mõtte. Ta paneb oma tunded ja oma kogetu kunstisse ja võtab seda kui teraapiat. Ma arvan, et ilma kõige selleta oleks see lihtsalt üks huvitav maal või skulptuur, aga ei midagi enamat. Tema läbielamised on andnud tema teostele hinge. Ilma läbielamisteta seda ei oleks.

Katsumustel meie elus on hind, mida meil kõigil tuleb endale jõukohaselt maksta, aga selle tasu on hindamatu. See võib sinu tavalisest maalist teha lõpmatust meenutava peegelruumi.

Lõpmatus. Lõpmatu julgus, lõpmatu proovimine, lõpmatu katsetamine, lõpmatu komistamine ja lõpmatu tõusmine. Sinu jaoks on terve lõpmatu maailm, täis lõpmatuid võimalusi, mida ei tulegi, kui sa sellele võimalust ei annaks.

Standard
october’18

Suvekasetid

Öösinine päev leinab

Veeloikudega asfaldil

Kaduvat suve.

Ta piisad aknal on olnud juba tunde

Ja otsa ei paistagi tulevat

Ses hilissuves.

Õhk on jahe ja

Märjad kummid ning vihmaveekäised

Tuletavad meelde kaduvust.

Alles oli eile

Kuid varsti on juba homme

Ja mälestused,

Need ei kao.

Tänasest saab eilne,

Nii iseenesest mõistetav see ongi.

Märg puudutus paitab asfaldit

Ja on eemale ajanud inimesed

Kes enne siit tänavalt möödusid.

Aga mina tunnen ära selle vihma,

Ma tunnen ta lahkuva suve keelt.

Rannaäärses majas

Kuldsete varjude ja

Joovastava kerguse keskel

Möödus mu aeg.

Siis rada oli lahti ja

Kirg kõikjale minna.

Nüüd jäänud vaid alles

Märgunud taevas ja

Sopaseks muutunud rada.

Selle kaduva suve nootideks

On saanud

Tänane päev.

Suvele jäänud viimased päevad

Seda meelde tuletab märgunud tänav.

Endaga uue toob see vihmasadu

Ja loodab

Et nii head aastat pole sul olnud.

Muretsemata

Meil on veel natuke aega

Ja siis tulevad omad ajad.

20.8.18

Standard