jan.19

Irina Belobrovtseva- Jossif Brodski luulest

Eelkõige Brodski luulest, aga ka luulest endast üldisemalt rääkiv ööülikool on huvitav kuulamine kõigile, keda huvitab luule. Lihtsalt väike soovitus!

https://vikerraadio.err.ee/892530/ooulikool-irina-belobrovtseva-jossif-brodski-luulest

Analüütiline, intuitiivne, ilmutuslik- luule erineb teistest kirjanduavormidest seetõttu, et kasutab korraga kõiki kolme.

Seda kord katsetanud inimene ei saa sellest loobuda, ta satub sellest sõltuvusse. Inimest, kel on tekkinud sõltuvus sõnast, kutsutaksegi poeediks.

Luuletades pole võimalik teada luuletuse lõppu.

Standard
jan.19

Kui kõik räägivad päikesest, siis mina tahaks rääkida lumest

Juhan Liiv iseloomustab oma luuletustes lund püha ja vaiksena. Paljud ta luuletused on just talvest või lumest ja talvega tunneb ta suuremat ning sügavamat lähedust kui mis tahes muu aastaajaga. Kuna hetkel loen just Juhan Liivi luuletusi ja olen nende lummuses, siis oli hea siit mingit näidet lume kohta tuua.

Jah, see postitus ongi pühendatud lumele. Luban, et midagi pikka siit ei tule, sest kes see ikka viitsiks lugeda pikka ood lumele. Aga midagi selles lumes on mis vajab kirja panemist, sest miks muidu suured luuletajad sellest kirjutavad.

Tihti me ei mõtle asjadele, mis nii iseeneset mõistetavatena, iga aastastena või isegi tüütutena meie ümber on. Ilma lumeta oleks talv ainult üks kõle, hall ja sombune aastaaeg, kus poleks midagi ilusat. Valge lumi toob aga püha tunde, vaikust, et leida rohkem aega mõtisklusteks või igapäeva mürast välja lülitumiseks. Lumes on midagi püha. Ka mina tunnen lumes ja talves seda lähedust. Ja seda enam, et Arktikas sulab jää, peaksime me ühe ilusa valge talvehommiku eest tänulikud olema, sest kes see teab, milline näeb talvehommik välja paarikümne aasta eest.

Viimaks mõte ühest pühapäeva hommikust- talv ilma lumeta on nagu Eestimaa ilma musta leivata.

Lumi on talve hing

ja talve hingus

ja talve hingamine.

20.1.19

Standard
jan.19

Sorisin ükspäev oma märkmikus…

ja avastasin enda vanu luuletusi. Esimene äsja luule enda jaoks avastanud Isya luuletus oli aastast 2015 ehk põhikooli lõpu aegu. Oma luulepisikule pean tänulik olema Doris Karevale ja juhuslikult raamatupoes kättejäänud ” Olematuse aiale”. Kuigi see esimene luuletus on mulle tähtsa tähendusega, ei pea ma seda teistele piisavalt huvitavaks, et avalikkusega jagada. Jagan teiega valikut nendest luuletustest, mis tundusid jagamiskõlblikud ja midagi ka teile andvat ( või noh, loodan vähemalt, et suudan midagi anda).

/

/

Kirjutan harilikuga

Sest kardan

Et sõnad pole piisavalt head.

Mõeldes,

Et kunagi muudan neid veel,

Aga tegelikkuses

Kustuvad need

Aja liiva

Mu mälestusteks.

Äkki sellepärast mind keegi ei kuulegi?

Keegi ei viitsi pingutada,

Et

Kaotsiläinud sõnu lugeda.

Subtiitrid oleksid ju lihtsamad millega samastuda.

Võiksin käia ringi

Nagu Google translate,

Et ma poleks enam arusaamatu.

Aga mu kanalilaine on teine,

Keel murdega.

Olen kui sosin tormituules.

/

/

Monument su tugevusele

Saab püstitatud

Võiduväljakule

Ja pärjatud sinu enda

Rõõmu hõisetega.

Vaenlane on tagalas.

Teda ei ole enam.

Tema ainsaks rõõmuks

Jäi kaotus.

/

/

Paremat kohta

Otsib hing.

Ei anna rahu, et mujal on rohelisem.

Sirutad

Et siis leida see,

Oma õnne päike.

Jõudnud teisele poole

Avastad,

Et ka sinu õuel

Peidus oli ristikhein.

Pettusena paistis teise päike.

/

/

Sinu naer mulle haiget teeb,

Sest minuga ei naernud sa nii.

Kustutasid me hetked,

Nagu poleks neid olnudki.

Küsimused,

Mis jätsid mu sisse,

Soolaseks tegid tunde,

Nii lihtne

Oli jätta mind tänavale,

Kas siis ennegi olin su jaoks võimalus, mida kasutada?

Kas siis polnudki ma su kodu?

Välispoliitikat ajada on raske, kui

Naaberriigiks oled sina.

Pealtnäha pole midagi,

Aga mina ju tunnen,

Tunnen miskit on kadunud,

Miskit on katki.

Kas siis miski ei loe?

/

/

Olin tühi kui ahi

Seest hõõguvad söed,

Keegi unustas kütmata

Armastusega,

Jättis jahtuma kesk talve.

Tea, mul pole vaja

Puuküürnike, kes

Tulevad ja lähevad,

Tarbivad ja kaovad,

Kuid jätavad jälje.

Kuid homne päev on see mis loeb,

Usun, et paremat mustrit koob,

Nagu villast mis hästi pöetud.

Äkki siis ma ei tule

Rõske kehaga,

Vaid köen, nii et kõigil on põues soe.

/

/

Me vajame armastus,

Kas kuuled!?

Räägime, karjume,

Meeleheitlikult valutame südant.

Me vajame armastust!

Näen tänavatel inimesi,

Nad kõik on justkui

Kõndivad

Katkised

Tühjaks jooksnud südamed.

Me vajame armastust.

Soojust, puudutust,

Kallistust,

Märkamist.

Me vajame armastust.

/

/

Ilus mõte läks lendu

Ja jäi teostamata.

Nagu armastus,

Mida me ei pidanud vajalikuks.

Kuni hetkeni,

Kui võimalus läks käest.

Ja nii möödapääsmatult kiirelt

Libiseb käest

Nagu liiv.

/

/

Minus tekib mõte,

Et kannatused on enamat, kui õppetunnid.

Neis on jõud, mis liigutab inimesi.

Kannatused,

Kui loomisvalud.

Hea sünniks.

/

/

Kui mul sõbraks pole kellegi õlgu,

Siis read saavad

Minu õlgadeks,

Mille najal nutta.

Ja paberi paitus sõbraks,

Kes mõistab.

Mõistab õnne ja õnnetust,

On olemas igal ajal.

Ja meenutades nii hakkab kergem,

Et ma polegi üksi.

Read aitavad.

Standard
november ‘18

Sosista

Veel valjemini

Nuta

Nii et kõik valu saab välja

Või jaluta mereni ja tagasi

Kuni kõik saab selgeks.

Kuni on võetud su valu

Ja sa ei pea enam sihitult kondama.

Liivale ja lainele

Sosista.

Vaikuses leiad jõu.

14.11

Standard
november ‘18

Hinge paituse aeg

Meil sai Katariinaga täpselt aasta esimesest Mari Jürjensi kontsertist. Esimene kontsert toimus KUMU auditooriumis ühel sügisesel päeval ja kes oleks võinud siis arvata, et see saabki meie kultuuriliste ettevõtmiste alguseks. Sest nüüdseks oleme koos käinud juba kolmel Mari kontserdil, Eesti esimesel üldluulepeol ja teatris ning vaevalt, et need viimasteks jäävad. Tegelikult olemegi endale nüüd eesmärgiks võtnud aastaga kõik Eesti teatrid läbi käia, sest Eestis on ju nii palju teatreid kus pole käinud, aga võiks. Ja kuidas saab siis seda elu niimoodi käest lasta, et kõigis neis Eesti teatrites ära ei käi!?

Ühesõnaga, nii me leidsimegi end jälle KUMUst Marit kuulamas. Ja see oli üks ilus elamus, nagu tema kontserdid ikka. Paitus hingele ja meelele. Ning eriti rõõmu tegi see, kui viisime talle kontserdi lõpus Muhu leiba ja ta ütles, et see on ta lemmik leib!!

Mari kontsert tõi sellesse sügisesse ( ja jube vihmasesse ilma) soojust ja inspireeris rändama oma hingesoppides ja mõtetes. Mari on öelnud, et sügis on tema jaoks mõtete selginemise ja hingele tähelepanu pööramise aeg. Ja ma arvan, et tal on täiesti õigus. Aeg, kui päevad lähevad pimedamaks ja loodus hakkab puhkusele minema, kui tuleb välja otsida soojad riided ja kuum jook muutub hädavajalikuks, on just ideaalne aeg hakata rohkem tähelepanu pöörata oma hingele, tuua selgust asjadesse kuhu vaja ja lõpetada kõik pooleliolev või alustada millegi hoopis uuega (nagu mu blogi siin). Aeg aknast ja uksest välja visata kõik, mis vajab välja viskamist. Ja koristada ka oma mõtteid. Sest mõtetele pööratakse liiga vähe tähelepanu, kuigi mõtetest sõltub otseselt see, milliseks kujuneb meie elu ja käekäik. Ja nii vähesed teavad tegelikult seda, et me saame oma mõtteid ka kontrollida ning tänu sellele ka rohkem oma elu kontrollida ning et mõtetel on nii tähtis roll meie elus. Mina seda igatahes ei teadnud ja avastan seda samuti iga päev järjest rohkem. Sellepärast on ka oluline võtta mõtete ja nede kontrollimise jaoks rohkem aega ja pühendada sellele kasvõi terve sügis. Sest uude aastasse on ju parem minna selgemate mõtetega. Või kasvõi uude nädalasse.

Nagu looduski, vajab ka inimene väikest puhke hetke, et siis jälle energiliselt ringi tõmmata ja suvetuuritada. Loodus annab meile lausa märku varajaste pimenemistega, et on aeg ka ise aega maha võtta. Ja mina tunnen küll, kuidas suvel tahaks Nipernaaditada ringi, aga nii kui ilmad lähevad pimedamaks ja jahedamaks, tõmbaks end vaikselt kõigest eemale.

Kui ma hakkasin seda postitust kirjutama, oli alles oktoober, aga nüüd on aeg jõudnud juba novembri lõppu. Mõtlesin seda ikkagi postitada, et jagada oma mõtteid, mis tekkisid Mari kontsertiga. Aga ehk on just jõulude eelsel ajal vaja rohkem endale meelde tuletada et on vaja võtta aega selleks hinge paituseks. Ja leidma endale selles sombuses ajas midagi meeldivat. Veel on sügis, veel on aega sügiseseks suurpuhastuseks. Mina tegin oma sügisese suurpuhastuse juba ära ja palju parem tunne on küll kõigest ebavajalikust pahnast oma toas vaba olla. Nüüd saab mõnusalt raamatuid lugeda ja selgemaid mõtteid mõelda. Ja oma mõtetes sügispuhastust teha.

Ja andke andeks, kui seekord läks jutt liiga rändama ja hüppas võib-olla ühelt teemalt teisele. Ma loodan et see kannatusi täis lugemine siiski paitas kuidagi teie hinge. Ärme siis unusta oma hingele pai teha ja ka üksteise hingi paitada.

Standard
november ‘18

7.11

Naeratad

Nagu see naine reklaamplakatil

Ennast igapäev müües,

Teades

Et on juba ammu konkurentsist maas.

Oma võltsnaeratuse taha

On surutud pisarad

Ja peidetud valu,

Naeratus, mis kaob kohe

Kui oled võttelt kadunud.

Reaalsusega oleks ju raske elada,

Vaid kõik eemale peletaks-

Sellepärast kattudki

Täiusliku krohvikihi alla.

Naeratad…

Standard