ja avastasin enda vanu luuletusi. Esimene äsja luule enda jaoks avastanud Isya luuletus oli aastast 2015 ehk põhikooli lõpu aegu. Oma luulepisikule pean tänulik olema Doris Karevale ja juhuslikult raamatupoes kättejäänud ” Olematuse aiale”. Kuigi see esimene luuletus on mulle tähtsa tähendusega, ei pea ma seda teistele piisavalt huvitavaks, et avalikkusega jagada. Jagan teiega valikut nendest luuletustest, mis tundusid jagamiskõlblikud ja midagi ka teile andvat ( või noh, loodan vähemalt, et suudan midagi anda).
/
/
Kirjutan harilikuga
Sest kardan
Et sõnad pole piisavalt head.
Mõeldes,
Et kunagi muudan neid veel,
Aga tegelikkuses
Kustuvad need
Aja liiva
Mu mälestusteks.
…
Äkki sellepärast mind keegi ei kuulegi?
Keegi ei viitsi pingutada,
Et
Kaotsiläinud sõnu lugeda.
Subtiitrid oleksid ju lihtsamad millega samastuda.
Võiksin käia ringi
Nagu Google translate,
Et ma poleks enam arusaamatu.
Aga mu kanalilaine on teine,
Keel murdega.
Olen kui sosin tormituules.
/
/
Monument su tugevusele
Saab püstitatud
Võiduväljakule
Ja pärjatud sinu enda
Rõõmu hõisetega.
Vaenlane on tagalas.
Teda ei ole enam.
Tema ainsaks rõõmuks
Jäi kaotus.
/
/
Paremat kohta
Otsib hing.
Ei anna rahu, et mujal on rohelisem.
Sirutad
Et siis leida see,
Oma õnne päike.
Jõudnud teisele poole
Avastad,
Et ka sinu õuel
Peidus oli ristikhein.
Pettusena paistis teise päike.
/
/
Sinu naer mulle haiget teeb,
Sest minuga ei naernud sa nii.
Kustutasid me hetked,
Nagu poleks neid olnudki.
Küsimused,
Mis jätsid mu sisse,
Soolaseks tegid tunde,
Nii lihtne
Oli jätta mind tänavale,
Kas siis ennegi olin su jaoks võimalus, mida kasutada?
Kas siis polnudki ma su kodu?
Välispoliitikat ajada on raske, kui
Naaberriigiks oled sina.
Pealtnäha pole midagi,
Aga mina ju tunnen,
Tunnen miskit on kadunud,
Miskit on katki.
Kas siis miski ei loe?
/
/
Olin tühi kui ahi
Seest hõõguvad söed,
Keegi unustas kütmata
Armastusega,
Jättis jahtuma kesk talve.
Tea, mul pole vaja
Puuküürnike, kes
Tulevad ja lähevad,
Tarbivad ja kaovad,
Kuid jätavad jälje.
Kuid homne päev on see mis loeb,
Usun, et paremat mustrit koob,
Nagu villast mis hästi pöetud.
Äkki siis ma ei tule
Rõske kehaga,
Vaid köen, nii et kõigil on põues soe.
/
/
Me vajame armastus,
Kas kuuled!?
Räägime, karjume,
Meeleheitlikult valutame südant.
Me vajame armastust!
Näen tänavatel inimesi,
Nad kõik on justkui
Kõndivad
Katkised
Tühjaks jooksnud südamed.
Me vajame armastust.
Soojust, puudutust,
Kallistust,
Märkamist.
Me vajame armastust.
/
/
Ilus mõte läks lendu
Ja jäi teostamata.
Nagu armastus,
Mida me ei pidanud vajalikuks.
Kuni hetkeni,
Kui võimalus läks käest.
Ja nii möödapääsmatult kiirelt
Libiseb käest
Nagu liiv.
/
/
Minus tekib mõte,
Et kannatused on enamat, kui õppetunnid.
Neis on jõud, mis liigutab inimesi.
Kannatused,
Kui loomisvalud.
Hea sünniks.
/
/
Kui mul sõbraks pole kellegi õlgu,
Siis read saavad
Minu õlgadeks,
Mille najal nutta.
Ja paberi paitus sõbraks,
Kes mõistab.
Mõistab õnne ja õnnetust,
On olemas igal ajal.
Ja meenutades nii hakkab kergem,
Et ma polegi üksi.
Read aitavad.
Kunsttükk 